Rait Rosin

Väitekirja lähtepunktiks on tõik, et Eesti kunstis esile kerkinud huvi väljaspool Tallinna asuvate paikade vastu vajaks järjepidevamat, konstruktiivsemat ja kriitilisemat mõttevahetust. Loovuurimuslikus doktoritöös leiavad käsitlust regionaalsetes keskustes asuvad kunstigaleriid ja kohalike ootused oma kodulinnaga haakuvate kunstnike tegevuse suhtes. Erinevate näitusekohtade võrdluses moodustub ülevaade piirkondliku kuvandit kujundavatest eripäradest kuue Eesti väikelinna – Paldiski, Haapsalu, Valga, Võru, Rapla ja Rakvere – näitel. Käsitletavad kunstiaktsioonid ja näitused paigutuvad ajavahemikku 2010–2017. Ühelt poolt kajastab galeriipubliku ja kunstnike intervjuude võrdlev analüüs kummagi osapoole arusaamu kohalikust kunstielust ning annab pildi Eesti kunstielu mitmekihilisusest ja kultuuri toimeskeemidest laiemate ühiskondlike muutuste keskel.

Autor mõtestab osalejate tõlgendusi töö teoreetilises osas kultuuri-sisest suhtlust iseloomustava keskuse ja ääreala pinge- väljas, püüdes intervjuude abil hinnata kunstnike panust väikelinnade ellu. Teiselt poolt on tegu kunstniku enesevaatlusega, mis positsioneerub Eesti väikelinnadega suhestuvate kunstialgatuste hulka. Väitekiri paigutub diskursusesse, mis käsitleb kaasavat kunsti sotsiaalselt aktiivse tegevusena. Lähtudes filosoofide John Dewey, Jacques Rancière’i jt eeskujudest, jõuab autor järeldu- sele, et n-ö keskusest kaugemal tegutsevatel kunstnikel tuleks eelistada kohalike huvi ja aktiivsust siduvaid lahendusi, mis võimaldavad kunsti mõista ja käsitleda eri osapooli kogukondlikul tasandil lõimiva tähendus- väljana. Doktoritöö käsitleb niisiis Eesti väikelinnade kunstielus ringlevaid kujutlusi nii kunstile seatud ülesannetest kui kunstiloomet saatvast – ning äärealal tihti puuduvast – professionaalsest tagasisidest.