Liisa Kanemägi

• Kootud kaduvus - Silmuskudumite ja keha kahekõne
• Juhendaja: Julia Valle Noronha ja Piret Puppart
• Silmuskudumine, PVA, puuvill, vill

Minu magistritöö arutleb, kuidas me meid ümbritsevatesse materjalidesse, sh oma keha puudutavatesse substantsidesse suhtume, muutes samal ajal küsitavaks ka nendevahelised piirid.  Mood koosneb, oma materiaalsele vormile vaatamata, suures osas abstraktsetest väärtustest. Üheks selliseks on eseme emotsionaalne elukaar, mis sageli sõltub valitud materjalist. Kui me materjalidele piisavalt tähelepanu ei osuta, ei oska me ka hinnata nende omadust pidevalt ajas muutuda. Sestap keskendun ma oma töös sellele, kuidas materjali osatähtsust ja tundlikkust moes suurendada, andes riietele selgema ajas kulgemise väljendusoskuse. Viimase tarvis võtan appi kaduvuse kui nähtuse ja rakendan seda omale olulisemais meediumis – silmuskudumises.

Meie suhteid materjalidega määravad väärtused ja arusaamad olenevad suuresti kontekstist, kuid ometi tunduvad nad tihti iseenesestmõistetavad. Seetõttu läheneb töö teemale filosoofiliselt – mõtiskledes, kirjutades, lugedes, kududes, kudumeid seljas kandes, higistades ja visuaale kogudes. Praktiline töö koosneb kolmest eksperimentide seeriast, milles on keskne roll kudumisel ning vees-lahustuvatel niitidel. Esimene osa uurib kantavat kaduvust – kudumi hargnemist, teine osa higi jälgede ilu ja kolmas lubatud kaduvust ehk lõhkiste teksade esteetikat silmuskudumis. Läbi higi saab inimkeha osaks kudumi materjalist, aidates seejuures arutleda mõistete puhas ja must tähenduste üle. Püüdes näha rõivaste pealispinnast sügavamale, mõtisklen läbi erinevate protsesside kui vastuvõtlikud me tegelikult kaduvusele oleme.