Triin Juhanson

Magistritöö uurib, milliseid võimalusi annab virtuaalse arhitektuuri kasutamine füüsilise, olemasoleva arhitektuuri pinnalt, samuti privaatsuse kui virtuaalmaailma olulise nähtuse kaitsmise võimalusi. Inimeste digikaksikute mõistmine ja hoonete digikaksikute loomine ning arendamine aitab seda ehk paremini mõista. Eriti on see asjakohane väärtuslike hoonete puhul, mis aitavad võimalikke uusi funktsioone paremini mõtestada ja testida. Selliseks väärtuslikuks hooneks sobib hästi Tallinna Linnahalli hoone. Tallinna Linnahall on tugevasti seotud eesti kultuuriruumiga.  Seega väärib ta ehk säilitamist ja miks mitte just ajaga kaasaskäivas digitaalses vormis. Linnahallist saab magistritöös Metahall.
Disainiprojekt sai alguse loomingulisest ülesandest tundmatu meediumiga ja sellest valmis kleit, mille üks pool on privaatne ja teine eksponeeriv. Ühelt poolt on oluline narratiiv, kuidas Metahall teenib privaatsuse huve läbi oma funktsioonide. Teiselt poolt on oluline ka nii füüsiline kui digitaalne ruum, mis annab raami ja võimalused ruumiga mängida ja luua uusi narratiive. Füüsiline ja digitaalne ruum võivad visuaalselt olla sarnased, kuid on tegelikult väga erinevad. Kui vaadata sisse erinevatesse arhitektuursetesse elementidesse ja nende omadustesse võib arhitektuurihuviline näha väärtust ka Linnahalli veidi kulunud osades.

Linnahalli ja Metahalli ühendavad mõjuvad seinad, funktsionaalsed uksed ja ekraanidena mõjuvad aknad, mis jutustavad oma loo. Samuti muud sisustuselemendid, millest igaüks ergutab fantaasiat ja kutsub otsima virtuaalses maailmas üha uusi funktsioone. Lisaks sellele teadvustatakse õpetlike ja lihtsate etüüdide kaudu kasutajatele enda turvalisuse tõstmise ja privaatsuse kaitsmise võimalusi. Seda saab teha teatavas ette ennustamatuse keskkonnas, mis määrab või jätab esialgu määramata tuleviku. Võttes arvesse esmaseid uurimisküsimusi privaatsuse olemuse ja digitaalse ruumi mõtestamisest ning kuidas inimese põhivajadustega seonduvaid mõisteid tõlkida ruumi keelde, siis võib järeldada, et see pole lihtne ülesanne. Psühholoogilised vajadused on omased siiski inimesele ja mitte ruumile. Isegi nende vajaduste rahuldamine ruumiliste võimaluste kaudu vajab ilmselt edasist uurimist. Võimalused selleks annab aeg ja tehnoloogia. Kui Linnahalli puhul on näha aja mõju, siis ilmselt ei pääse sellest ka Metahall. Selliselt satuvad mõlemad ruumid võrdsesse punkti, kus tähelepanu kaob ja ruum saavutab omamoodi anonüümsuse ja seeläbi ka privaatsuse. Nii tundub, et privaatsus on lõpuks paratamatu.