Tiina Ree

• Jätkusuutliku rõivatehnoloogia võimalused: rõivaste pikaaegsuse ja taaskasutustsüklite parandamine läbi kohandatava istuvuse mehhanismi
• Juhendaja: Ruth-Helene Melioranski ja Kirsi Laitala
• Uurimistöö üheldades süsteemne mõtlemine rõivatehnoloogiaga

Tarbijate teadlikkuse suurendamine moetööstuse keskkonnakahjust on mõjutanud valdkonda otsima jätkusuutlikke strateegiaid. Lähenemised nagu ringmajandus ja aeglane mood rõhutavad pikaealisust ning ringlust, mõjutades ettevõtteid ärimudeleid parendama, näiteks luues rendi-, liisimis-, taasmüügi ja parandusteenuseid. Kuigi jätkusuutlikkuse alased püüded on olemas, ei ole need laiapõhjalised. Lisaks ei rõhutata tihti jätkusuutlikkuse aruteludes rõivast ennast. Samal ajal kui tarbimis- ja ärimudeleid parendatakse jätkusuutlikkuse suunas, ei ole reaalset toodet (so rõivast) koos teiste süsteemi elementidega parendatud. See ebakõla näitab, et moe jätkusuutlikkuse edendamine ei toimu terviklikult, vaid osade kaupa. See lõputöö tahab seda olulist vajakajäämist adresseerida, asetades rõiva enese süsteemi keskpunktiks, täpsemalt sobivuse tehnilisest-metodoloogilisest vaatenurgast (so kui hästi riideese vastavale kandjale selga sobib), et kujundada moe jätkusuutlikkuse mudelid terviklikumateks.
Erinevad valdkonna sidusrühmad – nt rõivatootjad, kaubamärgid ja disainerid, jaemüüjad ja turustajad, tarbijad, hooldusteenused ning kogumise ja sorteerimise pakkujad – näevad jätkusuutlikkuse küsimust eri vaatenurkade alt, ning praegune moesüsteem ei innusta läbipaistvust ega koostööd. Toode (so rõivas) esindab süsteemi keskset osist, käitudes ühisosana kõigi osapoolte vahel. Siiski ei nähta vaatamata sellele juba toodetud ja turustatud rõivast potentsiaalse jätkusuutlikkuse võtmesõnana. Käesolev lõputöö keskendub just rõivale ning uurib süsteemi toote vaatekohalt, jälgides selle teekonda.