Maryliis Teinfeldt-Grins

• Kuidas lugeda maastikku? Loomeuurimus kadunud küla näitel
• Juhendaja: Linda Kaljundi, Hannes Palang
• Loomeuurimus

Minu kunstipraktika kese on maastik. Käsitlen oma loomingus mäletamist ja Lääne-Virumaa külamaastikke, viljeledes peamiselt tikandit, gobelääni ja kirjutades murdekeelset luulet. Viimased kaks aastat olen ma uurinud maastiku olemust, töötades ühe konkreetse maastikuga Lääne-Virumaal Kadrina vallas praeguse Ridaküla loodepoolses osas, kunagises Koplimetsa külas. Käesolev kirjatöö annab ülevaate maastiku lugemisoskusest kunstniku loomeuurimuse najal.

Minu uurimisobjekt on ajas kadumaläinud küla – Koplimetsa oma tütarküla Uudekülaga. Koplimetsa sobib maastiku lugemisoskuse uurimiseks suurepäraselt, olles samaaegselt tavapärane ja eriline küla. Koplimetsal on lugu, tuleb see vaid maastikust üles leida ja välja lugeda. Maastiku lugemisoskus on aktuaalne ja vajalik uurida, kuna Eesti on riik, kus viimase sajakonna aasta jooksul on kogu ühiskonnakorraldus mitmeid kordi ümber pööratud. Eesti maastikus on näha viite erinevat maastikuetappi: muistsed, mõisa-, talu-, nõukogude ja postmodernsed maastikud. Maastikumuutusi on oluline uurida, kuna see annab teadmise kuidas ja mis muutub. Seeläbi on võimalik mõista, hoida ja kriitiliselt analüüsida pärandit ning identiteeti. Minu uurimus Koplimetsa näitel demonstreerib, kui palju muutusi on üks maastik läbinud, mistõttu on selle koha identiteedinarratiiv katkendlik.

Inimgeograaf, Stockholmi Ülikooli emeriitprofessor Mats Widgren, ütleb oma artiklis Can landscapes be read, et kiirete ja heitlike maastikumuutuste tagajärjel võib juhtuda, et ei tavainimesed ega ka uurijad oska maastikku lugeda. Maastike kontekst muutub ning sellest arusaamine on raskendatud. Maastik ja mälupaigad on aga ühed olulisemad aspektid kohaliku identiteedi loomiseks ja hoidmiseks. 

Valdkondadevahelise akadeemilise uurimuse, mis toob kokku kultuurigeograafia, kunstipraktika, mälu-uuringud ja etnograafia, eesmärk on õppida kunstipraktika kaudu  üht konkreetset Eesti maastikku lugema ja analüüsima, millised meetodid selle eesmärgi täitmiseks on edukad. Nimetan Koplimetsa maastiku lugemiseoskuse uurimist juhtumiuuringuks. Peamine uurimusküsimus on: „Kuidas lugeda maastikku loomeuurimuse abil?”. Selle alaküsimused on: „Kas Koplimetsa alade elanikud oskavad oma maastikku lugeda?” ja „Millised meetodid aitavad maastike lugeda maastikke?” Uurija ja kunstnikuna tahan teada, mil määral on ajaloolist indeksit näha ning kuidas see mõjutab kohalikku elanikku.

Loomeuurimuse käigus luban enesele luusimist, mõtlemist, küsimist ja nähtu-kuuldu dokumenteerimist kaasaegse kunstnikuna, astudes inim- ja kultuurgeograafi, psühholoogi, antropoloogi, kodu-loo uuurija, arheoloogi, geoloogi, bioloogi ja etnoloogi kingadesse. Sellele omaselt kasutan eri valdkondade vahelisi uurimismeetodeid. Minu eesmärk on heita valgust kadumaläinud Koplimetsale ja Uudekülale. Tahan teada saada, mis on seal olnud varasemalt; kes on seal elanud, töötanud ja puhanud. Millised lood on kaduma läinud? Millised ajalis-maastikud on lõppenud? 

Loomeuurimuse „Kuidas lugeda maastikku?” käigus teostan vaatlus- ja osaluspraktikat, kutsun kohalikku kogukonda jalutuskäikudele, teen intervjuusid jpm. Loomeuurimuse käigus dokumenteerin ühte maastikku läbi erinevatel aastaaegadel tehtud fotode, videote ja joonistustega. Töötan mäluasutustega ja arhiividega nagu Eesti Rahva Muuseum, Riigiarhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum. 

Koplimetsa ja selle tütarküla Uudeküla uurimine aitab avada ka teiste Eesti külade maastikke ning mälupaiga olemust ja tähtsust. Koplimetsa maastiku loo lahtiharutamisest ei saa kasu ainuüksi kohalikud. Loodan, et minu töö pakub otsihimu teistele kadumaläinud kohtade lugudele leidmisele. Neile, kes elavad drastilisi maastikumuutusi läbinud kohtades, uus-asulates ja teistes pealtnäha napi kohalooga paikades. Usun, et ka kohalikud omavalitsused, seltsimajad, erinevad ühendused ja aktiivsed külaelanike grupid saavad sellest tööst innustust kutsumaks omale külla kunstnikke, kes aitavad lugusid leida, pakkuda võimalusi nende hoidmiseks, panustades omakorda nõnda ka lugude edasiandmisse. Lisaks sellele, et töö sütitab otsima kaduma läinud lugusid ja koha identiteeti, pakub see ka nende tarbeks meetodeid, praktikaid ja kogemuse jagamise potentsiaali.