Helena Tääker

• Aken on just nõnda nagu siis lilledes
• Juhendaja: Sirja-Liisa Eelma, Mihkel Ilus
• Installatsioonis kaks seeriat: “Koos lilledega I, II” (Lõuend, alusraam, lilled, lakk) ja “Reflektsioonid I, II, III” (Savi, akrüülvärv, küünlad)

Vaatlen ülikooli lõpetamist kui läbielamiste ja kasvamise kulminatsiooni. Lõputööks loodud installatsioon on korraga nii jutustus möödunust, kui ka selle olulise sündmuse tähistamine.

Lilled ja tordid on ammustest aegadest kaunistanud erilisi hetki. Kuid peo lõpuks süüakse tort ära ja närtsinud lilled visatakse minema. Selleks, et seda momenti säilitada, valmistasin skulpturaalsed tordid ja andsin lilledele uue elu kunstiteoste osana. 

Lilled on elusolendid nagu inimesed, ka nende keha muutub ajas. Näen neis ilu ka siis, kui nad enam ei õitse. Nad märgivad möödunud aegu, hoiavad endas mälestusi. Neile kunstiteoses teise elu andmine on mulle rituaaliks, millega tähistan transformatsiooni, mis kulgeb hävinguta.

Kolm torti viitavad EKAs õpitud aastatele. Koosnedes keha fragmentidest, märgivad need iseenda vormimist. Õpingute käigus olen korduvalt pidanud lahti mõtestama nii iseennast kui maali – võttes seejuures mõlemaid tükkideks, et leida kokkupandust midagi uut. Laual olevad tordid peegeldavad endasse vaatamise ning lahti hargnemise mõistmatust ja valu. Asetan nad esiplaanile, et neid kogemusi tähistada, mitte peita.

Panin lõuendi raamile nagu draperii, otsides vabadust ja orgaanilisust. Paljastatud alusraamiga ühes tekib sellest justkui aken, millest tahaks piiluda välja. Mida tulevik toob?